Peale lapse sündi hakkas minust välja voolama muusika.
See oli kui õrn meeldetuletus sellest, kes ma tegelikult olen.
Ma alguses ei mõistnud, kust see tuleb.
Mida rohkem peatusin, seda enam hakkasid mu kehas vabanema kinnihoitud pinged ja maskid.
Eemaldus kõik, mis polnud tõeline.

 

Ma astusin enda loominguga lavale esmakordselt ja lubasin olla selles haavatavuses –
selles, mille eest olin põgenenud terve elu.
Lubasin olla kohal ka hirmudes, keha sümptomites ja kõiges, mis hakkas toimuma.

 

Ma hakkasin kirjutama laule.
Astusin lavale, et laulda.
Ma tundsin, et see on tegelikult minu loomulik osa, kuigi ma polnud seda varem kunagi tundnud.
Minus ärkas hääl, eneseväljenduse julgus ja soov hakata jagama läbi laulude enda lugu. Iga lugu kannab endas sisemist taipamist mis sündis minust, mitte mõistusest.

 

Sellest kohast hakkas muutuma kõik.
Elukoht vahetus, inimesed eemaldusid ja mõned jäid.
Juuksed muutusid ilusaks ja kasvasid pikaks.
Kehast eemaldus kõik, mida tal polnud vaja.
Ja lihtsalt seepärast, et ma lubasin.

Ma ei parandanud enam ennast ega proovinud muutuda.
Ma lihtsalt alistusin enda Olemusele.

 

Täna jagan ma oma muusikat,
laulan erinevatel sündmustel
ning loon ruume,
kus kohtume läbi hääle ja keha.

 

Ma tunnen,
et tõeline muutus ei sünni väljastpoolt,
vaid siis, kui inimene pöördub tagasi iseendasse.

Sellest kohast
ärkab armastus,
pehmus
ja julgus olla see, kes sa tegelikult oled.

 

✨
Minu looming on kutse —
õrn meeldetuletus Sinus endas sellest,
mida Sa tegelikult juba tead ja mäletad.